Minu pere tuli Kanada, Eastern Europe aastavahetusel 19. sajandil ja arveldatakse preeriad kus ma tõsteti. In 1970′s ja 1980′s elasin väikeses kogukonnas maapiirkondades British Columbia. Olin osa paljudes ringkondades on mis lõiku sotsiaalselt ja poliitiliselt. Need ringid ka naised kõik taustad – need, kelle pered on elanud oru põlvkondade ja need, kes olid saabunud alles hiljuti tegema orus oma kodu. Seal olid inimesed, kelle juured olid Kanada, Ameerika, Euroopa, Briti, Ida-India, Hiina, et nimi vähe. Aga minu ringkondades ei sisalda ühtegi aborigeeni naised, kes olid esialgse oru elanikke ja olid tugevad hõim, kes veel teinud seda oma kodus.

Sel ajal paljud meist said teada, et küsimus vägivald naiste ja laste vastu on levinud orus. Rääkisime, me, meil oli kohvi, istusime teineteise köögid, ütles meie lugusid ja arutada, mida me võiksime teha, et aidata neid, kes ohvriks see ähvardus. Mäletama…see oli väike linn. Ja hämmastav asi juhtus! Loomulik meie köökides hakkas helisema. Naised, kes vajas abi oli jõuda üle varem krosseerimata piirid, kontakti, räägib meile oma lugu, paludes abi. Ja veel üks hämmastav asi – paljud neist naistest olid aborigeenide kogukond.

See oli võimalus kõigile jagada ja kõik õppida nii palju üksteise kultuuride. Ilmselgelt midagi tegime ei saanud minna, ilma et naistel nii aborigeenide ja mitte-põliselanike kogukondadele osaks meeskond ja hoone midagi koos. Ja nii naisi kõigist kultuuridest hakkas rääkima, kohtuda, on kohv, istuda teineteise köögid. Ja me rääkisime meie lood. Ja me kuulasime lood teised naised. Ja igaüks õppinud tohutult umbes “muu”.

Ja tasapisi ehitasime Keskus, mis oli kättesaadav 24 tundi ööpäevas, et naised ja lapsed, kes vajasid abi. Personaliga see keskus, meeskonnad kaks naised olid alati valves ja kättesaadav hädaolukordades. Kõik need meeskonnad koosnevad aborigeenide ja mitte-aborigeenide naine. Saime aru, see ei õnnestu muul viisil. Meie kultuuris koos töötada, et muuta meie väikelinna turvalisem paik kõik.

- Vicki eKr